Print Friendly

Ersad ja mokšad (mordvalased)


Mordva Vabariigi lippNimetused

Venekeelset etnonüümi mordva on kasutatud kahe etnilise rühma – ersade ja mokšade ühisnimetusena. Vene keele vahendusel on see pruuk levinud ka teistesse keeltesse. Ersad ja mokšad ise on end tavaliselt nimetanud vastavalt kas ersadeks (erza, erzä) või mokšadeks (mokša, mokšk). Mokšade enesenimetust on seostatud nende ala läbistava jõe venekeelse nimega.

Ersasid ja mokšasid on nende kultuuride läheduse tõttu nimetatud ka siiami kaksikuteks. Ersad ja mokšad ise ütlevad: “Oleme ühe pea, kuid kahe suuga rahvas”.

Asuala

Administratiivselt elavad ersad Mordva vabariigi idaosas, Samaara, Orenburgi, Nižni Novgorodi ja Uljanovski oblastites; samuti Baškortostanis, Tatarstanis ja Tšuvaššias; mokšad aga Mordva vabariigi lõuna- ja lääneosas ning Pensa ja Saratovi oblastites. Vabariigi pealinn on Saransk või ersa-mokša keeles Saran oš, Saranskoi.

Arvukus

Mordvalased (ersad ja mokšad) on ühed tänapäeva suurimad soome-ugri rahvad. Venemaal elavate rahvuste hulgas on nad arvuliselt kaheksandal kohal. Venemaa 2010. aasta rahvaloendusel määratles end mordvalasena 744 236 inimest. Neist 84 407 märkisid oma rahvuseks täpsemalt ersa ja 49 625 mokša. 2002. oli mordvalasi 843 350 inimest, neist 73% rääkis emakeelt. 84 407 neist määratlesid end ersadena ning 49 624 mokšadena, ülejäänud lihtsalt mordvalastena.

Ent 1989. aasta andmeil oli mordvalasi samal territooriumil märksa enam – 1 072 939. Ersad ja mokšad assimileeruvad kiiremini enamikust soomeugrilastest, sest rahvas elab hajutatult laial maa-alal. Mordva vabariigis moodustavad põlisrahvad vaid kolmandiku elanikkonnast. Enim on mordvalasi Samara, Penza, Orenburgi, Uljanovski ja Nižni Novgorodi oblastis. Väljaspool Venemaad on mordvalasi palju Kasahstanis (30 000), Ukrainas (19 000) ja Usbekistanis (12 000).

Keeled

Ersa ja mokša keel kuuluvad koos mari keelega soome-ugri keelte volga rühma. Lähimaks elavaks sugulaskeeleks peetakse mari keelt. Samasse rühma kuulunud merja ja muroma keel kadusid juba varasel keskajal.

Need kaks keelt on sama lähedased kui eesti ja soome keel. Mokšade keeles ja ka välimuses on veidi pärsia mõju, seevastu ersade keel ja välimus on lähedasem Läänemere rahvastele.

Ersa ja mokša kirjekeel hakkasid välja kujunema 19. sajandi lõpul. Ametliku standardiseeritud kirjakeeleni jõuti ersa keele puhul 1925. aastal ja mokša keele puhul 1933. aastal. Mõlemad kirjakeeled põhinevad kirillitsal.

Vastavalt Mordva vabariigi põhiseadusele (1995) on riigikeeli kolm – vene, ersa ja mokša. Viimaste ametlik staatus on siiski puhtformaalne ning tegelikult pole neil avalikus elus ega hariduses erilist kaalu.

Ajalugu

Ersad ja mokšad on ilmselt Kesk-Volgamaa põlisasukad. Nende algne asuala oli tunduvalt laiem, hakkas aga juba muinasaja lõpul idaslaavlaste ja bulgaaride survel kokku tõmbuma. Ersade tuumikala oli põhja pool, praeguse Nižni Novgorodi oblasti lõunaosas, mokšad elasid praeguse Mordva vabariigi alal ning sellest läänes ja lõunas.

Idapoolsed mordvalased sattusid arvatavasti alates 10. sajandi lõpust Volga–Kaama–Bulgaaria mõju alla, läänepoolsetel tuli alates 11. sajandi lõpust tegemist teha vene ekspansioonipüüetega (1080. aastal rajasid venelased Okaale Muromi kindluse, 1221. aastal pandi alus Nižni Novgorodile). Mordvalaste maadele hakkas imbuma vene asunikke.

1230. aastail vallutasid kogu mordvalaste asuala mongolid ning see lülitati Kuldhordi koosseisu. Kuldhordi nõrgenedes taastus põhja ja lääne pool järk-järgult vene mõju ning hoogustus talupoeglik kolonisatsioon. Ersad hakkasid mokšadest ida ja kagu poole ümber asuma. Oma põlistele asualadele jäänud terjuhhaanid on tänaseks venestunud. Mokšade asuala jäi esialgu Kuldhordi ühe pärija – Kaasani khaaniriigi koosseisu. Mokša ülikud säilitasid teatava autonoomia.

16. sajandi keskpaigaks läks kogu mordvalaste asuala Moskva kontrolli alla. Mordvalaste maid jagati vene ülikuile ja kloostreile, talupojad pärisorjastati. 17. sajandi jooksul nihkus Vene võim tasapisi metsastepialadele ning ühes sellega liikusid lõuna poole ka vene ja mordva talupojad.

Seni valdavalt animistideks jäänud mordvalaste massiline sunniviisiline ristimine toimus eeskätt 18. sajandi I poolel. Paljud mordvalased asusid 18.–19. sajandil ümber Venemaaga ühendatud stepialadele Volga taga. Oma põlisel asualal jäid nad vähemusse, levis vene keele oskus ja segaabielud.

19. sajandil olid mordvalased valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas, omakeelne ülemkiht oli ammu hajunud. 19. sajandi lõpul hakati Ilminski süsteemi raames arendama mordva kirjakeeli ning tekkis väikesearvuline mordva haritlaskond, kes huvitus rahvakommetest ja folkloorist. Väljapaistvaim esimese põlvkonna mordva haritlane oli Makar Jevsevjev (1864–1931).

Oma autonoomse territooriumi said mordvalased suhteliselt hilja, sest puudus konkreetne tuumikala, mille baasil see luua. 1928. aastal loodi siiski Mordva ringkond, mis 1930. aastal reorganiseeriti autonoomseks oblastiks ja 1934 ANSVks.

Põllumajanduse kollektiviseerimine tabas põliseid maaharijaid suhteliselt rängalt. 1930. aastail järgnesid mordva haritlaskonna vastu suunatud repressioonid. Alates 1950. aastate lõpust hakkasid mordva keelte positsioonid avalikus elus, meedias ja hariduselus halvenema. Ersa ja mokša keel tõrjuti sisuliselt kolhoosnike kodukeeleks. Koolis õpetati mordva keeli vaid esimestes klassides (peamiselt maal) ning kirjasõna ilmus neis vähem kui enne teist ilmasõda.

Tänapäev
Nõukogude Liidu lagunemine tõi teatava rahvusliku taassünni kaasa ka mordvalaste juures. Sügisel 1989 algatasid peamiselt ersa humanitaarid rahvarinde-laadse organisatsiooni Mastorava (Maaema) loomise. 1991. aastal loodi Mordva ülikooli juures mordva kultuuri ja keele edendamiseks ühing Vaigel’ (Hääl).

Märtsis 1992 tuli Saranskis kokku I ersa ja mokša rahvaste kongress, kus probleemiks kujunesid pinged ersade ja mokšade vahel. Ersad olid aktiivsemad ja radikaalsemad ning süüdistasid mokšasid liigses loiduses ja leplikuses.

1993. aastal tekkisid eraldi ersa organisatsioonid Erzjan’ Mastor (Ersamaa) ja Erzjava (Ersa ema). Aktiviseerus ka ersa diasporaa. Ersad polnud rahul koondetnonüümiga “mordva” ning selle kasutamisega vabariigi nimes. Vabariigi venekeelne ja juhtkond kaalus samas võimalust Mordva ANSV lihtsalt Saranski oblastiks muuta ning tülikast rahvuslikust autonoomiast üldse loobuda. Vabariigiks kuulutati Mordva ANSV alles 1994. aastal.

Uskumused

Usklikud mordvalased on valdavalt õigeusku. Vähesel määral on mordvalaste seas ka vanausulisi. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul mitmesugused uususundid.

Eestikeelset kirjandust

Neli mordvalannat [luuletused]/Polina Aljošina, Mariz Kemal, Maria Malkina, Anna Suldina Tõlkijad Peeter Volkonski ja Arvo Valton. Tallinn, 1998 Rööptekst ersa ja mokša keeles.
Rein Taagepera. Mokšerslased: Siiami kaksikud. – Rmt: R.Taagepera. Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu, 2000. Lk 167-217
Rutt Põld. Mordvamaast. – Rmt: Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn, 1970. Lk 149-161.
Uibopuu, Valev  Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. Lund, 1984

 

Kunstnik Juri Dõrin:  “Narr vilepilliga”, Mordva etnofuturism. Juri Dõrini maalid

Svetlana Gauševa (Valdonja) mordva keeltest ja kultuurist (vene k)