Print Friendly

Marid

Nimetused

Marid on ajalookroonikates tuntud ka nimetuse tsarmis või tšeremiss all. Ise kutsuvad nad end marideks.

Asuala

Marid elavad Volga jõe keskjooksul Vjatka ja Vetluga jõgikonnas, kus on Mari Eli vabariik, mille pealinn on Joškar-Ola. Ajaloosündmuste tulemusena elab 51,7% maridest väljaspool rahvusvabariigi piire: Baškortostanis, Kirovi ja Sverdlovski oblastis, Tatarstanis ja Udmurtias ning vähesel määral ka Permi oblastis.

Arvukus

2010. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli marisid 547 605, 2002. aastal oli nende rahvaarv 604 000 inimest. Kaheksa aastaga on maride arvukus vähenenud 9,4% võrra. Mari keelt pidas 2002. aastal emakeeleks 464 000 inimest, ehk 77% elanikkonnast. Marid on ainus soome-ugri rahvas Venemaal, kelle arv on püsivalt suurenenud, hoolimata emakeelsuse mõningasest kahanemisest. Teiste soome-ugri rahvastega võrreldes on marid oma emakeele kõige paremini alal hoidnud.

Keel

Mari keel kuulub soome-ugri keelkonna volga rühma (sinna kuuluvad veel ersa ja mokša keel). Maridel on kolm eri murdeid kõlelevat rahvusrühma: mäe-, niidu- ja idamarid. Kahel esimesel on olemas oma kirjakeel, niidumari kirjakeelt kasutavad ka idamarid.

Ajalugu

Maridel on alates 6. sajandist alates tulnud elada võõrvõimude juhtimisel (551. aastast valitsesid Marimaal idagoodid, 7. sajandist bolgarid, 1236. aastal tulid mongolid-tatarlased, 1552. aastal aga venelased).

16. sajandi 2. poolel algasid maride kaitselahingud venelaste sõjakäikude vastu, mis on tuntud tšeremissi sõdadena (1552–1557, 1572–1574, 1581–1584). Sõjad lõppesid maridele lüüasaamisega, marid asusid hulgakaupa ümber ida poole, käivitus Vene kolonisatsioon. 18. sajandil jätkus maride ümberasumine massilise õigeusustamise tagajärjel. Maride asuala jagati Kaasani, Vjatka ja Nižni Novgorodi kubermangu vahel.

1905.–1907. aastatel algas maride rahvuslik ärkamine, 1920. aastal moodustati Mari autonoomne oblast. Ent 1930ndatel käivitus kollektiviseerimine ja massirepressioonid, enamik mari intelligentsist hävitati. 1950ndate industrialiseerimise tagajärjel ahenes järsult mari keele ühiskondlik kasutussfäär ja mari keel taandus külakeeleks.

Nõukogude Liidu lagunedes aktiviseerus maride rahvuslik liikumine taas. Alates 1989. aaastast on (taas)asutatud legaalsed rahvuspoliitilised liikumised ja ühendused Mari Ušem (Mari Liit), Kugeze Mlande (Esivanemate Maa), U Vii (Uus Jõud), on taastatud ka marikeelseid koole.

1992. aastal loodi Mari Eli Vabariik senise Mari ANSV (1936) asemel.

Kultuur

Huvitavaks aspektiks maride kultuuris on nende muistne animistlik usk, milles on säilinud sajanditepikkused traditsioonid. Iga kolme aasta tagant toimuvad suured ülerahvuselised loodususupalvused Tšumbõlati mäel.

Maride kultuur on mõjutusi saanud kokkupuudetest türgi-tatari rahvastega, parimaks näiteks siin on Marimaa nimi Mari El, kus sõna “El” on türgi-tatari sõna ja tähendab rahvast või riiki.


Maride asualad 1959. aastal. ERM

Kaama jõe ääres elavad marid rahvarõivais. Foto: Laur Lõhmus