Print Friendly

Vadjalased

Nimetused

 Vadjalaste enesenimetusteks on olnud vad’d’alaizõd, vai rahvaz, maavätši, samuti seostatakse vadjalastega alates 9. sajandi lõpust vene kroonikates ja dokumentides esinevaid tšud ja vod’ etnonüüme.

Asuala

Vadjalased on isurite kõrval Ingerimaa, praeguse Venemaa Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingissepa rajooni põlisasukad, kelle eellased eristusid muudest läänemeresoome hõimudest arvatavalt I aastatuhandel eKr.

Ajalooallikate, keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui ka lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Ižora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas.

Praegu kõneldakse vadja keelt veel Lauga jõe suudme ääres: Jõgõperä (Krakolje), Liivtšülä (Peski) ja Luutsa / Luuditsa (Lužitsõ) külades.

Arvukus

2010. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 64 vadjalast, 2002. aastal oli neid 73 – vähenemine on 12,3 %. Vadja keele rääkijaid oli 2010. aastal 68.

2002. aasta kohta on teada, et vadjalaste asualadel Leningradi oblastis elas vaid 12 vadjalast, veel 12 elas Peterburis. Viimaste puhul on tõenäoliselt tegemist inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased muude rahvaste hulka.

Keel

Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks – maa tšeeli).

Vadja keeles eristatakse nelja murret: ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murret. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes, Itšäpäivä külas (Itsepino), praeguseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku.

1998. aasta suvel kõneles vadja keelt emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30–40 inimest. Vadja keele kasutamist kõnes on toetanud eesti keeleteadlaste ja üliõpilaste igasuvised ekspeditsioonid. See on emakeele mainet vadjalaste silmis tõstnud ning nende keelelist assimileerumist edasi lükanud. Paraku on noorima vadja keele kõneleja sünniaastaks 1930.

Ajalugu

Vadjalaste asuala Lääne-Ingerimaal pole olnud kuigi turvaline paik venelaste, rootslaste ja sakslaste sõjakäikude tõttu ning juba 9. sajandil jäädi võõraste võimu alla. Kiievi-Venemaa killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tšuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel.

Alates 13. sajandist oli vadajalaste asuala sageli Vana-Liivimaa ja Novgorodi vaheliste võitluste tallermaaks. 1440. aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse Bauska lähedale. Kohalikud elanikud hakkasid neid kutsuma kreeviniteks (läti k sõnast krievs ’venelane’), sest nad toodi Venemaalt.

1480. aastail, pärast Novgorodi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga, küüditati vadjalasi Venemaa siseossa. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, pagesid paljud sajandite vältel tasapisi õigeusklikeks saanud vadjalased luteri usu eest ise Venemaale. Tühjaks jäänud maadele asutati luteriusulisi soome ja karjala talupoegi, kellest said ingerisoomlased. Põhjasõjas sai Venemaa Ingerimaa tagasi ning 1703. aastal rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn, mis muutis põhjalikult kogu piirkonna geopoliitilist kliimat.

Peterburi rajamisega 1703. aastal kaasnes venelaste massiline sissevool Ingerimaa idaossa. Kõik see viis vadjalaste kui etnilise rühma hajumiseni. Nad sulasid kokku venelaste, soomlaste, isurite ja eestlastega. 1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 37 küla, kus elas kokku 5148 vadjalast. Lisatõuke vadjalaste hajumisele andis pärisorjuse kaotamine 1861. aastal ning sellega kaasnenud rahvastiku liikuvuse kasv. Peteburi vajas ka vadjalaste nappi tööjõudu.

19. sajandi keskpaiku, kui eestlased rahvuslikult ärkasid, vajusid vadjalased päriselt vene mõjusfääri. Eristavaks jooneks jäi veel keel, kuni 1920. aastatel ületati ka see barjäär. Toonane NSV Liidu rahvuspoliitikas läbi viidud põlismaistamine ehk korenizatsija vadjalasi ei puudutanud. Mingisugust autonoomiat nad ei saanud, kirjakeelt neile ei loodud.

1926. aasta andmeil oli vadjalasi järel 705 ja nende assimileerumine oli juba ilmne. Neidki väheseid vadjalasi tabasid järgnevatel aastatel (1929–1931) põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud küüditamised ning II maailmasõja ajal oli vadjalaste asuala aastaid sõja tallermaa ja Saksa rinde tagala. Sõja lõppfaasis evakueeriti koos ingerisoomlastega Soome ka osa vadjalasi ning anti pärast sõda NSV Liidule välja.

Ajavahemikul 1926–1959 vähenes vadjalaste rahvaarv 90% võrra. Kui Paul Ariste andmeil oli 1942. aastal alles veel 300–400 vadja keele oskajat, siis 1959. aastal oli Kingissepa rajoonis häid vadja keele oskajaid 35. 1989. aastaks oli Heinike Heinsoo andmetel järgi 62 vadjalast, vadja keelt oskasid neist umbes pooled.

Vadjalaste tänapäev

Alates 1990. aastate teisest poolest on toimunud omalaadne vadja taassünd. 1997. aastal asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luutsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal ja 2006. aastal muuseum põles, olles vahepeal taastatud. 2013. aastal ehitati erakapitali toel uus muuseumihoone.

Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht.

2003. aastal loodi vadja lipp, vapp ja hümn, vadja sümboolika aastapäevaks peetakse 15. detsembrit.

Jõgõperä keskkoolis õpetatakse fakultatiivselt vadja keelt ja kodulugu, tegutseb folklooriansambel Linnud. 2003. aastal ilmus Peterburis Mehmet Muslimovi poolt välja töötatud vadja kirjakeeles raamat “Vadda kaazgõt. Vodskije skazki”. Aprillis 2005 registreeriti Vadja Kultuuri Selts, mille esimees on Tatjana Jefimova.


Vadjamaa internetis
Vadja muuseumist, keelest ja rahvariietest (vene k)
Ingerimaa: vadjad ja isurid (vene k)

Vadja keel
Infoportaal “Vadja keel ja kultuur” (vene k)
Vadja keele tunnid internetis (vene k)