Handid

Nimetused

Hantide enesenimetus on hantõ, ka kantõk; vene nimetus ostjak võib olla mugandus handi keelest as-jah (Obi rahvas).

Rahvaarv ja asuala

Hantide rahvaarv on viimasel ajal veidi kasvanud. 2010. aasta Venemaa rahvaloendusel loendati hante 30 943, 2002. aasta oli neid 29 000 – lisandunud on 7,9%. Handi keelt rääkis 2002. aastal 48% ja 2010. aastal 9584 inimest ehk 31% hantidest.

Handid elavad peamiselt Handi-Mansi ja Jamali Neenestis autonoomses ringkonnas, mis kuulub Vene Föderatsiooni Tjumeni oblastisse, geograafiline asend jääb Obi jõe keskjooksu alale, Kesk-Uurali mäestikust itta. Pealinn on Hantõ-Mansiisk.

Keel

Handi keel kuulub soome- ugri keelte ugri rühma, kuhu kuuluvad ka mansi ja ungari keel. Handi keeles eristatakse põhja-, ida- ja lõunamurret.

Kultuur ja kombed

Karupeiede pidamine on põhjarahvaste kultuuritava, mis kõige rohkem levis Aasia loodeosas elavate hantide ja manside juures. Püha looma – karu tapmist pidi lepitama peiede pidamisega. Arvati, et peale karupeiede pidamist tuleb looma kondid viia hiide – sellest saab alguse uus karu.

1930ndatel keelati nii karupeiede pidamise traditsioon kui ka hantide religioon – šamanism. Šamanism liidab esivanemate ja tootemlooma kultuse jumalate ja vaimude lepitamisega. Ülemjumal on handi religioonis Num Torõm, kes arvatakse tulevat maailma saarelt, mis asub keset Numto järve Torõm- Jaguni jõe ülemjooksul. See ala on olnud hantide pühapaik, kuni 1990ndatel avati seal naftatööstus.

Eestikeelset kirjandust

• I. Manninen, Soome sugu rahvaste etnograafia. Tartu, 1929
• T. Seilenthal, Suvi hantide juures. — Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn, 1970
• V. Uibopuu, Meie ja meie hõimud. Peatükke soomeugrilaste minevikust ja olevikust. Lund, 1984